“No mul ei ole üldse aega ega jaksu ega viitsimist trenni minna, nii pikk tööpäev oli seljataga ju..”
Kas tuleb tuttav ette? Oh jah. Tean täpselt, mida te tunnete. See tunne, kui Sa oled 8-9h järjestikku ühe projekti kallal arvutis nokitsenud (ning hea kui lõunapausilegi jõudsid) ja tuleb keegi mölisema, et “mis mõttes Sa ei viitsi trenni minna, oled ju niigi terve päeva istunud!”
Kui ma kunagi 3nda ülikooliaasta suvel töötasin kontoris ning arvutasin ehitusprojekti mahte, siis ei suutnud kohe üldse paigal istuda. Alati poole päeva pealt hakkasin mõtlema, et võiks juba trenni minna – ju pole paigalistuv töö minu jaoks… Ja nii tegelt oligi, ega ma väga kaua seal vastu pidanud kui lahkumisavalduse esitasin, mõeldes, et elu on ikka liiga lühike.
Ent mis on reaalsus? Elu ongi lühike, aga arved tahavad ju maksmist, seega ei saa terve päev lihtsalt ringi jalutada. Ja asi polnud tookord isegi selles, et töö mulle kohe üldse ei meeldinud, vaid asi oli selles, et ma tahtsin liikuda. Mida siis teha?
Öelda, et kontoritöö on igav või pole Sinu jaoks, on natukene ennatlik. Olgu, inimene ongi mõeldud liikuma ja rohkem füüsilist tööd tegema, aga tänapäeva infoühiskond liigub selles suunas, et üha vähem peaks liikuma ja rohkem “programmeerima”. Ehk me liigume selles suunas, kus arvutid teevad suurema osa tööst meie eest ära, Noh, ka toidupoes ei pea enam ise ju käima, vaid teed lõunapausil oma sisseostud e-Selveris või e-Maximas ära. Tegelt palun.. ärge.. tehke. Ka need on sammud.
Mida me siis tegema peaks, et istuv töö vähegi atraktiivsem tunduks?
Esiteks, tee tööd, mis sulle natukenegi meeldib. Vastumeelselt teha tööd pole tõesti tore ja veel kehvem on olukord siis, kui kollektiiv pole ka üldse meeltmööda. Sel juhul ei ole mul midagi lisaks öelda.
Teiseks, mida mina nüüd olen täheldanud on see, et TEE HOMMIKUL TREENING ÄRA. Täitsa ausalt, ma tean, et kuradima raske on kell 6.05 ärgata ja ma tean, et normaalne inimene ei saagi kell 22.00 voodisse, aga ma olen juba üle 3 kuu olnud täiesti 100% kontoriinimene ega pole kordagi mõelnud, et “kurat küll, elu on liiga ühike“. Siin tulebki vahe sisse too töökohaga, kus ma tegin trenni pärast tööpäeva. Nüüd, kui ma istun laua taha nii, et korralik treening on tehtud/juhendatud, ei ole mul vähemalt kella 15ni mõtet, et ma pole täna üldse liigutanud. Pigem vastupidi, sageli tuleb ette ka seda olukorda, kus 100% aktiivsust saab täis enne, kui spordiklubi uksestki välja astun.
Kolmandaks, hobid ja perekond. Kui Sa teed hommikul treeningu ära, jääb Sulle aega nüüd õhtuti ka muud teha, kui mõelda sellele, et Sa jätsid taaskord trenni minemata või läksidki, ent sõber pidi üksinda kinno minema. Mine pärast tööpäeva kinno, loe raamatut, võta ette üks rattatiir ja naudi elu. Või mis veel parem, siis istu diivanile ja lihtsalt ole… puhkus ja niisama vedelemise aeg on ka oluline ja tähenda kohe seda, et Sa ei kasuta oma aega efektiivselt. Pigem vastupidi, Sa said mitmed linnukesed to-do listis kirja juba päeva alguses, vot teile ajaplaneerimist.
Mõnusat uut treeninghooaega!
