“Once in a while, in the middle of an ordinary life… love gives us a fairy tale.”
28. juuli hommik algas võrdlemisi rahulikult. Oli aega pesus käia ja seejärel isegi voodisse pikaligi visata, kuni Marten käis lillede ja LOVE sildi ringil enne mõisa poole minekut. Kui Sa nüüd mõtled, mis tunne on pruudil tema pulmapäeva hommikul, siis kahtlemata ärev – ikkagi päev, mida oled oodanud terve oma elu või minu puhul siis viimased 2,5 aastat, sest enne härra Lauriga kohtumist ei uskunud ma üldse armastusse ega pidanud abielugi vajalikuks.
Marten oli nädalavahetuseks rentinud 7-kohalise bussi, et saaks ilusti kõik asjad tassitud ja nagu ta ise ütles “Su kleit on juba nii suur, et sellega Sa meie Mazdasse küll ei mahu istuma.” Nimelt oli ta seda kotis rippumas näinud ning sai aru, et on päris fluffy. Kleit näpu otsas, makroonid kotis ja juuksed kammitud asusime mõisa poole, kuhu jõudsime veerand kaheteistkümne paiku. Olime Pirjoga kokku leppinud, et meigiga võiks algust teha umbes kell 12 ja tema jõuaks veerand tundi varem, et saaks rahulikult sisse seada. Ent siiski jõudis ta juba enne mind kohale! Küsis, kuidas minul uni oli, sest tema oli öösel päris ärev ja vaatas mitu korda öösel kella… seetõttu vast nii aegsasti jõudiski. Nähes teda mõtlesin, et okei, lasen Martenil asjad ära võtta ja ajasin sviidist välja. Võtsin riided seljast ja asendasin siidist valge hommikumantliga, millega (jumal tänatud) polnudki nii palav ruumis olla. Muidugi lubas meie pulmapäevaks kena 30+ soojakraadi. Kui ma eelnevalt päevale mõtlesin, siis iial ei mõelnud, et “palun ära ole palav ilm“, pigem oli ikka “loodan, et ei saja“. Noh, mõni üksik vihmapiisk tuli pärast südaööd, aga selle üle saime koos külalistega üksnes rõõmu tunda.
Istusin siis ilusti toolile ja olin meigiks valmis. Kuna tean, et Pirjo teeb imelist tööd, siis mingit närvi küll ei olnud. Küsis veel mitu korda minult, kuidas tunne on? Aga tunne oli hea, “pole üldse närvis” kinnitasin temale ja istusin rahulikult edasi. Pool tunnikest hiljem jõudis juba Laura koos Arturiga (Laura oli meie pulmas fotograaf ning Artur tema assistent, etteruttavalt võin öelda, et super tiim). Siis hakkasin käima väikesed klõpsud paremalt, vasakult, kaugemalt ja lähemalt ja hakkas ka tähtsa päeva tunne tulema, samas ei midagi hullu. Närv tuli sisse alles siis, kui Hannes ja Kerth (Megapiksli videotiim) oma kaamerad välja võtsid. Tegin veel kommentaari, et noh, nagu oleks mingi hull dokumentaalfilm tegemisel, kaamerad igalpool. Õnneks on poisid võrdlemisi vabad suhtlejad ja jutule sai kergelt. Jäämurdmiskoht toimus kell 13.15, kui Luisa astus sviiti sisse lausega “vein ei olegi vegan!”
Hetk vaikust ja kõik purskasid naerma. “See on pika video materjal, kas Sa saaksid seda palun korrada?” küsis Hannes. Mõni minut hiljem tuli ka esimene pisar. Sellel ajal tegi Pirjo mu soengut, vaatas otsa ja ütles, et issand, mis nüüd siis juhtus, oma armsa häälega. Raputas kätega silmadele veidi tuult ja kõik sai korda, “kahju ära hoitud“. Mitu korda veel üritas mind rahustada ja kinnitada, et kõik on hästi… hinga.
Tuligi kleidi selga panemise aeg. Vahepeal jõudis ka Marjaliisa, kes koos Luisaga pidid mulle kleidi selga saama. “On meeles, et seljapekki ei tohi tulla, eks?” See oli see piir, kuhu kaugele ma lubasin korsetti kinni tõmmata. Tüdrukud naersid, teame-teame! Panin esmalt alusseeliku selga, keerasin video- ja fototiimile selja ning võtsin hommikumantli seljast. Panin väga “viisaka” JYSKi kilekoti pähe ja ronisin kleidi sisse. Jeesus, oli seal palav. Muidugi kui kleit alla tõmmati, tuli sinna ka esimene huulepulgajälg servale ja minu poolne paanika. Paar head kangemat sõna hiljem tõi Marjaliisa mulle meigieemaldaja, mis päästis olukorra. Aitäh tüdrukud!
Kui kleidi korsett sai seotud, tegime veel mõned pildid ja foto-videotiim suundusid Marteni juurde, et tema sättimist jäädvustada. Mis seal täpsemalt juhtus ega ma ei teagi. Niipalju ütles ta mulle küll, kui üks hetk kõik kaamerad tema poole vaatasid, oli kogu see tähelepanu harjumatu, aga kuuldavasti sujus kenasti. Ja nagu ikka, kuna see on ju rohkem pruudi päev eksole… siis minu juures veetsid nad ca 1,5h ja Marteni juures mingi 15-20 minutit ehk? Võrdõiguslikkus eksole..
Samas ajal kui Marten sättis tegime me tüdrukutega vahuveini lahti. Pistsin põske lõunasöögiks umbes 4 makrooni ja kulistasin pokaali vahuveini alla, olin valmis. Pirjo kinnitas loori juustesse ja oligi aeg end peigmehele näidata.
Kui Sa mõtled nüüd, mida Marten vahepeal 2 tundi tegi, siis vastuseks on “ettevalmistusi”. Tema lõi mõisa pargis suured LOVE tähtede vaiad maasse, asetas meie tehtud pulmalehed aknalaudadele ning mujale, sättis õigete nimesiltide jaoks taldrikutele prinditud sildid, et teenindajatel oleks kergem orienteeruda ja muidugi käis seejärel pesemas ka. Marteni õnneks sai tema end mõisas loputada, sest vastasel juhul oleks sellise kuumuse juures päris keeruline olnud.
Nagu juba aru said, siis päris mitmed elemendid tegime ise. Õnneks on Marten ühtlasi ka kujundaja, mistõttu kõik minu plaanid tegi tema teoks. Näiteks sama nädala esmaspäeva päeval mõtlesin, et tahaks ikka pulmalehte ka ning see on vaja hiljemalt kolmapäevaks trükki saata – 2 päeva, lebo! Päris väljakutsuv tegelt, sest pulmaisa sõnul tehakse seda ca kuu aega, aga mina panin materjali kokku 2 päevaga, Marten kirjutas sinna ühe artikli, kuidas ta minu kätt palus ning küljendas kolmapäeva õhtul ära. Lisaks tegime kohasildid ise. Siin mõtlesin natuke kastist välja ja enda peale ning pähe tulid makroonid. Sinna peale tegin šokolaadist medalid, Marten tegi kaardid ja koos komplekteerisime kohakaardid valmis päev enne pidu. Lisaks tegi Marten veel laudade plaani, suunaviite ja suure Instagrami raami, millest kujunes tõeline hitt.
Jõuame nüüd tagasi esmakohtumise juurde. Laura valis välja, et seda võiks teha mõisa sissepääsu juures trepi ees. Ehk mina tulen trepist alla ning Marten ootab mind seal. Mõeldud, tehtud! Muidugi Marten ei pannud kohe tähele, et ma hakkasin juba tulema ja kui kord alla jõudsin vaatas mind natuke ehmunud pilguga ja oli hetke lihtsalt sõnatu. Võtsin temalt ümber kinni, tegime musi ja küsisin, “noh, ei olnudki valmis?”
Liikusime kõrvalsaali, kus tehti Martenist mõned üksikut pildid. Samal ajal kuulsin, et bänd teeb avatantsu proovi ja läksin kuulama… see oli NII ilus! Läksin neid korraks vaatama, jalutasin veel Ballisaali peal ringi ning seadsin sammud peigmehe juurde tagasi. Võttis mult ümber kinni ja tuli teine pisar! Põhjendasin, et kuula.. see on meie lugu! Järgnesid mõned pildid siseruumides ja seejärel ajas peigmees bussi mõisa ette ning võtsime suuna Männiku karjääri poole. Jõudnud kohale, ei arvestanud me muidugi muutuva teguriga, milleks on inimesed… ja neid oli seal päris palju! Tegin nalja, et pole hullu, ma töötlen nad painti programmis ära.. Ent tegelikult ei olnudki, leidsime nurga, kus, kas:
- a) ei jäänud inimesi peale või
- b) jäi neid miniaalselt.
Mõned fotod ühes poosis, mõned teises ja koguaeg kuuldes Laura kommentaare, et “no NIIIII ilus!“, “te olete vist juba harjutanud?” Need sõnad andsid ikka julgust juurde, et pruudi hirm, saada koledad ilupildid, on asjatu. Kui Hannes tegi paar pilti ka telefoniga omale, siis juba neid nähes, saime aru, et tuleb ikka hea kraam. Ja tuli! Pildid on nii ilusad ja muinasjutulised, just nagu armastluslugu… ning mida ta muud olegi? Meie armastuslugu.
Droonikraadrite jaoks kõndisime natukene ka metsa äärt mööda ning sügavamale metsa sisse, nii üle kändude kui ka täitsa kraavidesse. Küllaltki ekstreemsed võtted pruudikleidi jaoks, samas ei arvanud ma kordagi, et ma midagi ei tee. Nagu näha, siis tulem oli 100% kõike väärt, nii putukaid kui ka libisemisi ning määrdunud kleidiserva. Pole midagi, mida keemiline puhtaks ei tee…
Tagasi jõudes nägime, et majaesine on paksult autosid täis. “Aga kell on ju alles 15.45! Kell 16.15 pidid kogunema…” ütlesin ma ehmatusega. Minu kindel plaan, et külalised pruuti enne tseremooniat ei näe, oli luhta läinud, vähemalt esmapilgul tundus nii. Artur tegi nalja, et lähme koos ja ma varjan sind, paar muiet hiljem sõitis marten minupoolse uksega vastastikku maja trepile, et saaksin võimalikult kiirelt üles ja sisse. Astunud sisse, peitsin end hetkeks Konjaki salongi, kus oli bändi, DJ, pulmaisa ja foto-videotiimide puhkeruum. Diivanil puhkasid bändiliikmed – korra ehmusin, siis tutvustasin end ja kiitsin taevani. Tegime natuke niisama small-talki, kuni nägime, et esik on inimestest puhas ja jooksingi kiirel sammul üles meie sviiti tagasi, kuhu nüüd ka Marten lubatud oli.
Seal ootasid meid mu vanemad ja Vahur, pulmaisa, kes käis veelkord üle, kuidas oma tütart üle anda, mis käel millal olema peab ning kuidas oleks kõige ilusam lillekimpu hoida. “Iga teine pruut unustab oma kimbu maha,” ole hea ja haara see ikka kaasa, muheles ta. Nüüd tuli vaid oodata.
Rahvas hakkas vaikselt kogunema ja trio õues mängima. Tegime enne veel polaroidkaameraga kiire selfie, et selle külalisteraamatu esimesele kaanele liimida juba enne kirjutatud soovi juurde ja asusime Ballisaali ootama. “Millal ma minema peaks?” küsis Marten. Vaatas õue ja vist Vahur nagu kutsuks kätega, no olgu, ja sinna ta läks. Meil isaga oli veel natuke aega, sest kindel plaan oli välja minna Christima Perri “A 1000 years” loo keskel, ent sinna oli veel 2 lugu aega.. Isa vaatas mind ja rahvast ja kiirustas takka, et juba läheks, inimesed ju vaatavad. Mina jäin endale kindlaks ja ütlesin, et “ei, teeme nii nagu plaan ette näeb.” Ootasime, kuni üks hetk hakkas õige lugu… “see on õige!” hõikasin rõõmuga, aga ootama pidi veel ca 2 minutit, sest minek pidi olema teise refrääni alguses.
Ja oligi aeg pruudil välja minna. Isa astus esimesena uksest välja, võttis mul käest kinni ja minagi astusin üle lävepaku ja hakkasime trepist alla astuma. “Võtame hoogu maha,” sositsasin mõned korrad, kui alguses läksime ikka rahulikult, siis mida aeg edasi, seda kiiremaks tempo läks, nagu ikka… Sõbrannad hiljem rääkisid sissetulekust nii palju, et mõeldi küll, et ei hakka nutma, aga niipea kui hakkas SEE lugu mängima ning meie tulema, siis ei suudetud vastu panna – nunnukad. 😊
Tseremooniat viis meil läbi Janek, kes on pastor. Kui nüüd mõtled, kuidas, siis jah – ei pea olema leeris käinud ja osadel pastoritel on õigus ametlikult laulatusi läbi viia ehk kogu “show” oli päris ja asi toimus kohapeal. Me mõtlesime eelnevalt hoolega, kas notar või pastor kutsuda, ent pastori kasuks mängis asjaolu, et lisaks dokumentide vormistamisele, oskavad nad ilusti rääkida ka ning Janek sai suurepäraselt hakkama – rääkis armastusest natuke tõsisemalt, aga viskas ikka nalja ka. Jällegi, rahvale väga meeldis ning ei tundunud üldse, et ta kõne koguni 20 min kestis.
Meil tuli närv tseremoonia ajal natuke sisse siis, kui pidi hakkama vandeid kordama. Sellele osale polnud üldse meist kumbki mõelnud! Aga vanded olid ilusad ning teineteisele silma vaadates vahetasime sõrmused ning ütlesime “jah” sõnad. Teie ees on nüüd härra ja proua Lauri.
Tseremoonia läbi, oli esimene õnnitluste aeg: lillede üleandmine ning kallistamine. Nii nunnu oli näha, et paljudel olid silmad natuke märjad ja ma võin vanduda, et ka Marteni isal… sorri, Raivo. Seejärel tegime kohe suure grupipildi, kus Vahur ajas kogu rahva kokku. Grupipildi tegime seetõttu kohe ära, et kõik olid veel koos ja keegi polnud jalutama läinud, lisaks polnud ka pokaale veel käes.
Pilt tehtud, tuli aeg vahuveini ja morsipokaalid kokku lüüa ning kingid üle anda. Alustati noorpaariga, seejärel löödi ka vanematega kokku, sooviti õnne ja löödi ka külalistega, misjärel jäädi rivi lõppu seisma, ehk kõik said kõigiga kokku lüüa. Järgnesid väiksemad grupipildid!
Paar seelikuraputust hiljem, nimelt oli mu kleit tõeline putukavõrk, kuhu kõik lendavad ja vähemlendavad putukad sisse tahtsid end mässida, oligi aeg sealmaal, et sai Ballisaali laua taha minna. Kohad, nagu eelnevalt mainitud, tegime nimelised, et kõik saaks enda kaaslase kõrval istuda. Meie istusime ühes lauas vanemate ning memmedega ja kokku oli 8 ümarat lauda.
Vaatasime Marteniga saalis ringi ja uskumatu, KÕIK külalised tulid kohale! Meid oli kokku täpselt 76.
Soe toit toodi lauale, inimesed ilmselgelt juba näljased, võeti esimene viinapits, mis oli noorpaari terviseks ja tuli ka esimene k-i-b-e-k-i-b-e-k-i-b-e ära. Sõõmisaega oli umbes 30 minutit – sai nii šnitslit šampinjonikastmega kui ka lõhe hollandaisi kastmega, lisandiks keedukartul, ahjujuurviljad ning mõisa käsitööleib ürdivõiga. Joogiks vana hea viin, valge ning punane vein, vahuvein ja morss.
Kuna minu korsett oli päris kenasti pingule tõmmatud (taaskord tänud tüdrukud!), siis mina väga palju süüa ei saanudki kui täiskõhutunne juba õlale koputas. Õnneks ei pidanud kaua lõhe nokkima kui juba Vahur alustas programmiga. Esimesena tõmbas ta välja “abieluseaduse” ehk umbes 50 seadust meestele. See oli meile täielik üllatus ja nalja sai päris palju, vaene Marten, küsides “aga millal nüüd need asjad tulevad, mida ma juba ei tee?” Rahvas naeris, ent samas nii ongi, üks tubli mees on.
Vahuriga oli üldse kokkulepe järgmine, et ta ise vaatab jooksvalt mida ja millal teeme. Meil oli paika pandud lauda istumise, avatantsu ning tordiaeg ja muu aja sisustas ta vastavalt oma nägemuse järgi, küsides meilt eelnevalt mõne mängu kohta. Küsis siis, kas inimeste nimesid, viktoriiniküsimus või üldse, kas mingeid mange meile sobib teha või mitte. Ja see lahendus töötas, sest nii oli ka meil mitmeid üllatusi.
Järgmisena oli minu neiupõlvenime ära saatmine. Kuna olen kandnud seda 26 aastat uhkusega, siis midagi ära põletada, õhku lasta jne mina ei soovinud. Hoopiski kinkisin vennale, et ta palju-palju järglasi teeks. Kuuldavasti käib armastus kõhu kaudu, mistõttu lasime graveerida lõikelauale teksti “ŠTÕKOV – kanna seda nime uhkusega!” kus ta oma söögitegemist praktiseerida saab. Nagu Stan ütles selle peale, siis oli hetk ilus, ent samas natuke kurb ning pisaradki võitlesid ilmumisega.. kahjuks Stan võitis 1:0.
Veel enne avatantsu jagas Vahur ametimärgid valitud külalistele. Või kuidas ta külalistele ise ütles, “Marten tuli ütles mulle, et tal paar tonni üle, võiksid ametimärgid teha ja inimesed ise välja valida.” Selliseid kilde oli mitmeid ja seltskond täpselt vastav, kellele sobis ka natuke sarkastilisem huumor. Nalja sai nabani kogu õhtu jooksul.
10 minutit pausi ja oligi avatantsu aeg, mille jaoks suundusid kõik Palmisaali. Meie lugu on Jason Mraz – “Lucky” ning Jana trio said selle esitamisega suurepäraselt hakkama. Avatantsuks tegime valsi moodi liigutusi, mis endalegi üllatuseks õnnestusid suurepäraselt, levis üldine arusaam nagu oleksime seda palju harjutanud, ent siiski vaid mõned üksikud korrad… õhtu enne, kus ma Martenile valsi põhisammud selgeks tegin. Tants oli tõesti ilus ja kui Kerli filmitud videot vaadata, siis minu naeratus ei tahtnud kordagi kaduda. Abikaasal oli sellega natuke raskem, sest tema oli nii keskendunud, et kippus ülahuult närima – noh, mees mõtleb ju!
Avatants tehtud, tuli viktoriini aeg, kus oli küsimusi nii minu kui ka Marteni kohta ning külalised said oma vastuseid pakkuda. Kes pakkus täppi, sai meie poolt väikese pulmašokolaadi. Järgnes kohe taaskord üllatusmäng meile. Teate seda pulmamängu, kus pruutpaar istub seljad vastamisi, king käes ning pakkudes, kas ennast või abikaasat tõstavad erinevate küsimuste peale vastava kinga üles? Just seda me tegimegi, aga meile anti labidas (Marten) ning päike (Kristiina), mida pidime tõstma üles siis, kui meie meelest käib küsimus emma-kumma kohta. Kui tundus, et mõlema, siis lihtsalt pidi mõlemad käed tõstma. Siin oli nii rahvas kui ka Vahur üllatunud, sest täppi läksid meil ca 90% küsimustest, kus pakkusime ühtemoodi. Pulmaisa ütles, et sellist asja pole ta veel näinud, vast on asi selles, et kauem koos olnud paaride egod on nii suureks läinud, et oma vigu ei tunnistata. Samas meie, kui küsiti, kumma sõbrad on toredamad, tõstsime mõlemad käed, sest ongi mõlema sõbrad ägedad.
Ei pidanud kaua istuma, kui tuli juba teise tantsuploki aeg. Vahepeal enne avatantsu veel serveeriti ka külmlaud buffena, mistõttu nüüd said külalised taaskord süüa, minna õue end tuulutama või Palmisaali tantsu vihtuma. See oli ühtlasi ka aeg, kus saime koos Marteniga taaskord pildistama minna. Liikusime Laura, Arturi ning videotiimiga ühe mahajäetud majakese juurde, kus jäädvustati mõned hetked nii fotosse kui videosse. Sellest pooltunnist on kusjuures ka minu lemmikpilt, värvid on mõnusalt mahedad end siiski värsked, nagu oleks sügispulm olnud, mitte juuli keskpaik.
Jõudnud fotosessioonilt tagasi andis Vahur meile teada, et kahe minuti pärast saab toimuma teisel pool mõisa näidend, kuhu tuleks meil minna. Teel sinna põrkasime kokku bändiga, kellega jutustama jäime, mistõttu kujundes 2st minutist ligikaudu 10… ups! Aga bänd, Jana trio üllatas meid tõesti. Nagu juba ülalpool mainitud, siis me avatantsu lugu oli imeilus ning muude lugude repertuaar hästi mitmekesine – sai nii kiiremat kui ka veidi rahulikumat rütmi.
Näidend ise oli megaäge! Ma küll eelnevatel kohtumistel suhtusin skeptiliselt, sest vaevalt küll külalised väga viitsivad või tahavad näitlema hakata, aga Vahuri valitud inimesed said oma “rolliga” suurepäraselt hakkama ning naerda said nii eestlased, venelased, iirlased kui ka sakslased. See tähendab, et kõne oli minimaalselt, rohkem üksikuid sõnu või häälitsusi ning kehalist liikumist (aga siiski üsna vähe). Ühesõnaga oli näidend suur hitt ja kõik külalised said suu naerule.
Nüüd sain ka mina lõpuks salatit sööma.. oi, kui imeliselt see maitses. Kuna sooja toitu sai juba natuke seeditud ja korsetti ruumi tekitatud, võiski taaskord süüa veidi. Ega sedagi saanud kaua nauditud, sest algas juba bändi kolmas ehk viimane sett. Kui ma seda kuulsin, siis tõusin kohe üles ja ütlesin me lähedal olevatele sõpradele, “ma tean, et on palav, aga viimane sett ja lähme nüüd tantsima!”
Viimane sett oli kõige hoogsam ja lood vaat, et kõige kuulsamad. Sai Palmisaali rahvast täis ja puusad liikuma. Teades, et peagi on tordiaeg, tuli need kalorid aegsasti ära põletada.
Enam kaua aega läinudki, kui tuli Vahur minu juurde ja ütles, et “Kristiina, kus Su vend on? Tort on igavene pirakas ja teenindajatel oleks välga toomisel abi vaja.” 25kg on tõesti pirakas, arvestades, et külalisi oli natuke üle 75, siis igaühele oli ette nähtud 2 tükikest, mistõttu osad tükid olid mõnusalt suured. Tordi väljatoomise saaga oli muidugi põnev – mina otsisin mööda mõisa oma venda taga ja Marten Robertit, kes kaine roolina võiks olla sobiv ka torti välja tooma. Kui mõlemad mehed said leitud, oli 10 min hiljem juba tordi lahtilõikamise aeg.
“Nii, Sinu käsi all ja minu oma peal,” sosistas mulle Marten. “Oled Sa kindel?” küsisin. “Jah, Vahur ütles.” Selliseid hetki oli päris palju. Pulmaisa oli igati abiks juhendama, kuidas täpselt tegema peab, kes on ees ja kes on taga. Kes on kelle paremal, kes vasakul käel jne. Ehk kui milleski me ise kahtlesime, siis kõlas tavaliselt emmakumma suust “ära muretse, küll Vahur meelde tuletab” – ja nii oligi.
Tordi lahtilõikamisel tuli väike närv sisse ka. Ilm oli üsna soe ja hirm, et tort vajub lõikamisel kokku, üsna suur. Ent asjatu. Lõikasime torditüki välja ja ma kiljatasin rõõmust “ongi käes!” Ja milline imeilus lõige see veel oli, hiljemgi veel teenindajad kiitsid kui hea seda lõigata ja jagada oli. 😊 Teineteisele tüki maitsmise andmisel saime ülesande ka, nii pea kui anname teineteisele lusikatäie torti, pidime tegema musi ja samal ajal kui veel sõime ning musitasime ka kiitma kui väga tort meile maitseb. Ülesanne oli lihtne. Naljakas küll, aga mõlemat oleme multitaskingu eksperdid.
Ja oligi põhimõtteliselt kõik. Tort söödud oli aeg tänada vanemaid. Eks me mõtlesime tükk aega, mida ilusat neile kinkida või kuidas kuidagigi tänada selle eest, et on meile toeks olnud. Otsustasime lõpuks nad väikesele spaapuhkusele Laulasmaale saata ja pealegi, ütlesime, et eriti äge oleks kui läheksid nii Marteni kui ka minu vanemad koos, noh, las veedavad natuke üheskoos aega, saabki 2 perekonda natuke lähedasemaks.
Järgmisena tuli leida uus tulevane pruut ehk kimbu “äraviskamine”. Mina otsustasin kimpu mitte visata, sest enamasti kujuneb see nii, kas:
- kõik hüppavad eest ära ja kimp kukub jalge ette maha, kora kõik vaatavad seda ja siis üks julge võtab omale või
- üks võtab omale eesmärgiks võtku, mis võtab, aga peab kimbu omale saama ja nii saab keegi küünarnukiga näkku.
Ei, aitäh. Niisiis, selleks, et see äraandmine kestaks väheke kauem kui kaks murdosa sekundit, otsustasin mina hoopiski linte tõmmata. Kimbu külge seoti 20 paela, millest 19 olid seotud väga nõrgalt ja need sai lihtsasti lahti tõmmata ning üks oli tugevalt seotud. Äge oli see, et õige lint sai tõmmatud üsnagi hilja, umbes nii eel-eel-eelviimane oli ja Maarja, armsake sai kimbu omale. 😊
Järgmisena oli meeste aeg. Martenile anti ülesanne tõmmata hammastega sukapael mul reielt maha ja väidetavalt näitab see, kui hästi ta sellega hakkama saab seda, kui osav mees voodis on. Niisiis võttis Vahur mul käest kinni ja astusin tabureti peale. Selleks, et abikaasa ei tõmbaks mul kõigi nähes seelikut üle pea, tuli Martenil tervenisti seeliku alla ronida. Arvestades, et mu kleidi seelikul oli umbes 5 kihti oli päris naljakas sinna alla pugeda. Lisaks, ütles Marten, et seal all on tõeline vihmamets….ojaa, kujutage ette nüüd, kuidas ma selleks ajaks olin sellega 10h ringi jooksnud. Ent see kleit oli seda igati väärt.
Ja lõpetuseks oli pulmaküünla süütamine, mis sümbiloseerib kahe elu ühinemist abieluks. Nüüd peab meeles pidama lihtsalt, et igal aastal 28. juulil selle kas või 10 minutiks süütama.
Kell oli natuke südaöö läbi, vast mingi 00.15 kui Vahur võttis peo kokku, tänas kõiki tulemast ning tänas kõiki pulma panustanud inimesi veelkord. Rääkis natuke ka meist, kus ütles, et meil on ikka jube lahe lugu, see, kuidas trennisaalis kokku saime, kuidas koos igal hommikul kell 6 ärkame ning teineteist toetame. Ja nii see tegelikult ongi, jube äge, et ka teistele nii tundub.
Järgnes tants ja vaba kava. Võeti natuke viina, DJ tegi diskot ning pidu jätkus. Tahaks öelda hommikuni, aga tegelikult kella 3 paiku pandi muusika kinni. Enne veel tehti ohtralt pilte meie pulmaraamatusse, mille jaoks oli soetatud polaroidkaamera ning suur Instagrami raami mis leidis rakendust nii mõisas sees kui ka õues.
Üks nutitelefoniga tehtud pildike ka siia!
Meie suundusime sviiti tagasi umbes 2.40 paiku, kus enne öörahu ootas üks suur väljakutse veel – kleidi seljast saamine…
Kui ma nüüd päevale tagasi vaatan, siis võin päeva ühe sõnaga kokku võtta – imeline. See, kuidas iseseisvast neiust, kes ei vajanud enda kõrvale kedagi, sai abielu naine, on aga lausa muinasjutuline. Õige inimene võib muuta meid ilmselgelt kardinaalselt, aga laske neil muuta end üksnes paremuse poole ja pealegi… maailmaga tulekski veidi rohkem armastust jagada.😊
Ja video…
Lõpetuseks tahame tänada omaltpoolt kõiki, kes vähegi panustasid nõu ja jõuga. Kes meile selle ettevalmistava kolmveerand aasta jooksul kaasa elasid ja häid nõuandeid jagasid. See päev polnud üksnes meie, vaid kõigi teie, eks meid armastate ja hoolite. Aitäh!
Tõstaks esile ka taustajõude, kes selle päeva teoks tegid:
– fotograaf: Laura Strandberg
– video: Megapiksel (Hannes ja Kerth)
– pruudi meik ja soeng: Pirjo Paulus
– kleit: Anna-Bella salong
– pulmaisa: Vahur Jüris
– pastor: Janek Pallase
– bänd: Jana trio
– asukoht ja toitlustus: Saku mõis
– pulmatort ja kohakaardid: Minu Lemmik Patueine
– lilled: Marianne lilleäri
– kutsed, küünal ning pulmaraamat: Chandelle handicraft
– pulmaajaleht, kohakaardid, Instagrami raam, lauaplaan ja -numbrid: Mandariin disain
– Marteni ja Kristiina vanemad. 😊
Nii kaunis! Väga hea meel Su üle! ❤️