Nädal aega… saate aru? Ainult nädal aega veel ja siis juhtub see, mida oleme natuke üle aasta oodanud – minust saab proua Lauri. Mina ja proua? Töökaaslane teeb nalja, et proua peaks ikka oma Niked kontsa vastu ära vahetama… vaatab seda asja (loe: ain´t going to happen).
Vaadates tagasi möödunud aastale, siis see on läinud tohutu kiiresti. Õige planeerimine algas oktoobri teises pooles, mil jõudsime arusaamale, kui tahame 2018 suvel abielluda, siis peab hakkama peopaika otsima. Nii saigi peopaik, foto- ja videograaf valitud juba oktoobris. Mõni nädal hiljem ka pulmaisa ja bänd… suured asjad on ju olemas, mida veel vaja?
Oma kleidiostu lükkasin ikka edasi – november on veel vara, detsember ka, sest äkki jõuan 3x ümber mõelda. Jaanuaris mõtlesin, et pole ikka veel oma vormi hakanud parandama, mistõttu ei taha ka kleiti sedasi valida. Veebruari lõpus ütles mulle aga peigmees, et kõik, Sul on vaid 5 kuud aega, lihtsalt mine ja vali välja. Kurat, sain aru, et tal on õigus. Läksime Marjaliisaga kohe järgmisel nädalal Anna-Bella salongi ja valituks osutus esimene kleit, puhas õnn vist? Vahel ikka joppab ka. Keerutasin ja vaatasin ja siis küsisin, mis juhtub kui pruut võtab alla või juurde, siis on ju küll kehvasti… Teenindaja naeris ja kinnitas, kui alla võtate, siis pole hullu, teeme kitsamaks, aga juurde võib vaid 1 riidesuuruse võrra võtta. Tol hetkel kinnitasin talle ja endale, et noh, seda pole küll plaanis teha.
Juuni keskpaigaks sai kleit valmis, kerge ärevus oli sees – mis juhtub siis, kui mulle see ei meeldi enam? Ja noh, õlavarred on mul ka tegelt üsna jämedad, äkki oleks pidanud üldse teise lõike ja tegumoega võtma? Pealegi, võtsin selleks hetkeks 4 kuuga 6 kilo alla, mis juhtub siis, kui kleit on IKKA väike? Peas käis läbi umbes mustmiljon mõtet.
Kui viimaks esimesse kleidiproovi saime, oli tõehetk käes. Võtsin kingad, mis tellisin UK-st ja jõudsid kohale muide 2 tööpäevaga (Omnival on vaja veel Eesti siseste pakkide saatmisega pingutada), kotist välja ja läksin riidevahetuskabiini, Kerli ja Marjaliisa jäid saali ootama. Teenindaja aitas kleidi selga ja BOOM, kleit on suur. Korsett tõmmati täiesti viimase piirini nii, et seda kolmnurka seljal polnud nähagi… vähemalt ei ole väike, muhelesin. Astusime kabiinist välja ja sõbrannadel oli naeratus niii suur. Mulle reaalselt tundus, et Kerli hakkab kohe nutma, no vot, nii nunnukas on. Seisin ja keerasin ning lõpuks ütlesin, et rinnakorv on suur. Ja oli ka, mul oleks sinna vast kaks väiksemat Jonagold õuna mahtunud sisse. Ütlesin, et see tuleb välja vahetada, pealegi, olengi tegelikkuses suht lameda rinnaga, mistõttu võin pulmapäeval ka olla ega pea mingeid sokke täis toppima. Olen täitsa rahul oma väikese korviga, ütlesin talle. Siis tahtsin, et teeksid kitsamaks ka, sest veel on ju pea 2 kuud aega, jõuan natuke küll veel trimmida. Vaatas ta mind ja ütles, teeme siis mõlemalt küljelt 1,5cm. Olin sel hetkel vast suht hirmunud pilguga, seda on ju kokku 3cm (kõva matemaatik olen, ma tean)! Arvestades seda, et mu keskosa on niigi suht väike, tundus 3cm päääääris palju. Õnneks lohutas ta mind, et sedasi jääbki kolmnurk seljal ilus. Mis mul muud üle jäi, tuli uskuda…. ja burksidest loobuda.
Ega tegelikult ei olegi ma väga palju teinud, et oma vormi natuke parandada, täitsa ausalt. Põhiline muutus ja nii-öelda “trigger” on see, et enam ma hommikusööki enne trenni ei söö, vaid võtan tööle kaasa. Hommikuti on tass kohvi piimaga ja minek. Kui Sa nüüd mõtled, kuidas nii üldse saab, siis ma söön õhtusööki enamasti 20-21 paiku, mõnel korral isegi 21.30, seega tegelikkuses jääb hommikusöögi ja õhtusöögi vahele ca 12h, mida pole üldse palju. Kui ma enne sõin hommikuti ühe võiku ja jogurti + piimakohvi, siis kell 11 läks koht lihtsalt no NII tühjaks, et pidi kindlasti mingi snäki võtma. Nüüd on sellesama snäki arvelt kaloreid tarbitud vähem. Teine asi on see, et ka lõuna võtan tööle kaasa – nii umbes 10-l tööpäeval 12st. Siis on kindel, et selle kaloraaž jääb 400-500 vahele ja saab õhtul natuke vabamalt võtta. Õhtuti olengi söönud seda, mille isu on, ka jäätist ja tortillasid, isegi burgereid. Enamasti on õhtusöögiks küll, kas puuviljasalat + võileib + jäts 😀 või munad+sink+salat+võileib, aga ei tasu üle ka mõelda. Võin nii palju öelda, et igasugune näksimine on kurjajuur. Söö siis, kui on söögiaeg.
Pulmateema juurde tagasi jõudes võib öelda, et nüüdseks on küll enamik asju lukus. Mõned asjad peab veel trükki saatma või sealt kätte saama, aga teoorias võiks nagu päevale vastu minna. Kui ma veel aasta aega tagasi arvasin, et minust küll mingit bridezillat ei saa, siis natuke pean oma sõnu sööma. See aasta, võinoh, tegelikult viimased kuud, on nii tohutult pingeline aeg, sest kui kaasatud on nii palju osapooli, siis paratamatult hakkab üks hetk külm närv kaduma. Viimastel nädalatel ma olen lihtsalt nii mitu korda närvi läinud, et natuke on juba piinlik – küll tahetakse jälle raha juurde, küll lükatakse mingi kohtumine edasi, küll tahab keegi midagi jälle saada või küll ei taha teenusepakkuja midagi teha… õh. Ja siis sa mingi mõtled, on üldse vaja seda pidu? Lähme teeme asja kahekesi ära. Jah, ka minul käis see päris mitu korda mõttes läbi. Pealegi selle pulma eest saaks mõne korteri sissemaksegi tasutud…
Aga okei, meie ümber olevad inimesed on väga olulised, nii perekond kui ka sõbrad, mistõttu tahaks ikka seda olulist sündmust teistega jagada. Seetõttu ei kujutaks ma siiski ette kuskil kahekesi salaja “lepingule” alla kirjutamist. Pulmapäeval läheb ikka kõik hästi, peab minema. Ilmataat valab oma sajud sel nädalal ära ja päike tuleb ka välja 28. juulil, peab tulema.
Sa oled beyond amazing ja suureks inspiratsiooniks enda mõtteviisi ning tegudega! Mulle meeldib su suhtumine ning olenemata pingele oled sa alati ka nende vastu siiras ja armas, kellele tavaliselt kogu pinge ja stress peale valatakse (loe: klienditeenindajad)! 🙂 KALLI!
Sinu tegemistele on alati nii vahva kaasa elada! Ja noh, su blogipostitusi on ka mõnus lugeda. Kui neid vaid tihemini oleks Aga loodan, et teil tuleb väga ilus pulmapäev ja ilm ka muidugi..